Vahur Keller
SKISO
psühhotriller
vaata treilerit
Emily Elina Reinold
Carmen Liis Haab
autor, lavastaja, helikujundaja Vahur Keller
kunstnik Britt Urbla Keller
koreograaf–lavastaja Kristina Paškevicius
valguskunstnik Rene Topolev
maskikunstnik ja butafoor Sandra Lange
grimmikunstnik Evelin Sulg
graafiline disainer Britt Urbla Keller
müügijuht Annika Land-Reisser
õmbleja Jaanika Simmer
lavameistrid Riho Rosberg ja Dmitri Divak
heli- ja valgustehnikud Anselm Magnus Püvi ja Rene Topolev
grimeerijad Evelin Sulg ja Lore Sõerunurk
tegevprodutsent Jane Oksa
peaprodutsent Vahur Keller
kestus 2h 30min / vaheajaga
Esietendus 27. novembril 2022 Kellerteatris.
Lavastuse väljatoomist toetas
Eesti Kultuurkapitali Näitekunsti sihtkapital
"Pärast "Skiso" vaatamist pole põhjust kahelda: hirm on terviseks."
– Veiko Märka, Sirp
Lee ja tema ema Emily rõõmus moto on: "Hommikusöök on kena päeva algus!". Ema keedab hommikusöögiks putru ja mune, Lee nikerdab ilusaid asju. Ainult piim on otsas, piima tuleb naabri- Sunnyde poolt tuua! Niimoodi nad elavad üsna õnnelikult kahekesi ja mitte keegi ei tule nende armsasse puhtasse koju, nende õnne häirima.
Kuni kostab tungiv koputus – keegi on ukse taga.
Kellerteatri uuslavastus "Skiso" on psühholoogiline triller, mis on inspireeritud "Plainfieldi guuli" Edward Theodore Geini elust, Robert Blochi loost "Psycho" ja Alfred Hitchcocki samanimelisest filmist.
See, kuidas surnud kontrollivad elavate inimeste elusid on, lisaks heale arhetüüpsele dramaturgia materjalile, ka väga eluline ja ajatult aktuaalne temaatika. Meie mälestustes elavad edasi kõik meile olulised inimesed – me peame nendega vahel dialooge ja teinekord annavad nad meile nõu. Ammu surnud inimesed mõjutavad tänini tervete rahvaste saatusi. Vahel nende kehasid ei maeta vaid säilitatakse peale surma, et inimesed saaksid esivanematega ka füüsiliselt samas ruumis koos edasi elada ja suhelda.
Kus paikneb inimese teadvuses surnu ja kui palju ta erineb elavast kaaslasest? Kui me suhtleme ka elavate inimestega, suudame neilt vastu võtta ja mõista ainult seda, milleks meie teadvus valmis on – seda, mis on juba mingil kombel kusagil meie teadvuses olemas. Surnud inimestega suheldes toimub dialoog tõenäoliselt meie enda teadvuse erinevate osade vahel ja uued ideed või otsused sünnivad üldjoontes ilmselt üsna sarnaselt kui teiste elavatega suheldes. Aga seda muidugi just üldjoontes ja pealtnäha. Mis juhtub siis kui vaid koos surnutega elava ja peamiselt nendega suhtleva inimese teadvusesse ilmub teine elav inimene, kes ei käitu alati etteaimatavalt nagu senised elukaaslased?
Selline asjade käik võib ka surnud endast välja ajada.
Kellerteatrile sobival viisil uurib lavastus, mis võis toimuda oma elu psühhiaatriakliinikus lõpetanud Ed Geini peas, ning kompab hägusaid piire elavate ja surnute maailma vahel.
